Skipperi üleminek! 02-03. augusti nädalavahetusel käisime Skipperiga Viljandis aigility võistlustel ja saavutasime teisel võistluspäeval lõpuks meie kaua oodatud serdi ja ülemineku AG2 klassi. Nulli raja saavutus ja mitu viiekaga saavutatud poodiumikota andis meile motivatsiooni ja usku juurde, et agility's on ikka meie jaoks veel tulevikku.
Suur uudis! Aga, et head asjad käivad ikka paarikaupa, siis esmaspäeval tööle jõudes sain sõnumi Anne Saviojalt, et tal oleks mulle anda üks bordercollie plika. Ma olin suht segaduses, sest teadsin et tema viimase paarituse kutsid on kõik juba ära lubatud. Tuli aga välja et ühe kutsika välja valitud peres oli vana koer, kes oli haige ja kartis kohtuavalt kõiki võõraid koeri ja seega ei saanud nad hetkel endale siiski kutsikat võtta. Seega oli õnn, hoopis minu poolel ja Anne oli nõus selle pisikese plikatirtsu mulle loovutama. Kuna aga, see uudis tuli minu jaoks suht ootamatult, tuli kiirelt hakata asju organiseerima ja läbimõtlema. Ma olin nõus juba järgmisel päeval soome sõitma, et kuts ära koju tuua. Olin ennast juba aga Annega Tammksaluga 24.-25. augustiks Soome kaasa võistlema registreerinud (Anne pidi nendel võistlustel kohtunik olema), siis ei olnud mõtet kiirustada, sest kutsikal pole ju veel kõike vaktsiine ja kuhu ma oleks ta niimodi kaheks päevaks jätnud. Seega sai Savioja Annega kokku lepitud, et Gitta jääb senikauaks tema hoolde, kuni meie siis plaanitult sinna sõidame. Selline ootamine, aga ei olnud sugugi kerge ja seega püüdsin endale igasusgu aktiivseid tegevusi leida, et aeg ainult kiiremini läheks. Õnneks oli vaja töö juures üks suur projekt kiirelt käima lükata ja see siis hoidis mu mõtted hõivatud, et aeg valutumalt mööduks.
Puhkused paigas ja oligi juba aeg Soome sõita. Reede hommikul tööle minnes, tundsin hinges kerget värinat ja ei suutnud uskuda, et tõesti on see päev kätte jõudnud, et täna sõidan ma Soome Gittale järgi...
Gitta on tõeliselt lahe pisike tegelane, väga uudishimulik ja vapper tüdruk. Ei olnud meil mingit nuttu, ega hirmu kui lärmakas laevas uude koju sõitsime. Esimene öö uues kodus oli just kui kõige tavalisem öö, ei mingit taganutmist ega igatsust. Suhtleb ta kõikide teiste koertega väga julgelt ja Skipperile on juba vaikselt "käpp peale pandud":P. Eks nad Skipperiga omavahel püüavad veel kohati omi suhteid selgeks arutada, aga muidu saavad nad väga suurepäraselt hakkama. Elu Gittaga on siiani veel lausa kui pilvede peal, ta on nii asjalik ja samas iseseisev - ei pooltki midagi sellist, mis oli Skipperiga, kes klammerdus esimesest päevas mu külge.
Nüüd läheb aga elu huvitavaks ja ees ootavad uued ja põnevad väljakutsed ning rohkelt lõbusat koosveetmist ja treenimist :) Sellest kõigest aga tulevikus ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar