Minu käest päris mitu inimest küsinud, et nüüd kui mul on uus koer, kas ma Skipperiga veel üldse trenne teen. Seda küsimust on kindlasti osaliselt ka selle pärast ette tulnud, et me ei ole enam ammu eriti võistlustel käinud. Ühesõnaga, et kas Skipper on nüüd tänu Gitta majja tulekule ära riiulisse pandud? ...
Vastuseks on: Ei, Skipper ei ole riiulisse pandud ja me endiselt treenime aktiivselt edasi.
Üks põhjus miks meid ei ole hetkel võistlusplatsil näha on ilm. Kuna Skipper on suhteliselt karvutu koer, on ta väga külmakartlik. Seega talvel alla null kraadiste ilmadega on ta külmast krampis ja jooksmisest ning hüppamisest ei tule eriti midagi välja. Kui jooksebki siis paneb lihtsalt hullu, et ainult sooja saada ning ei suuda eriti keskenduda. Trennides saab veel kas kerge jopega või kombenisoonis joosta, et sooja hoida, aga võsitlustel ei tohi ju midagi seljas olla.
Teine põhjus, miks meile võistluskarjääri on hetkel väike paus sisse tulnud on see, et me hakkasime täiesti nullist uuesti kontakte õppima. Siililegi oli selge, et selliste kontaktidega, kus ka trennis 90% kontaktides lihtsalt üle hüpatakse ei ole mitte mingit mõtet radu joosta. Puhastest radadest võis ainult unistada. Sellest tulenevalt otsustasin, et kui nüüd tuli see kaua oodatud üleminek A2-te, ei saa see kontaktide ebakindlus enam jätkuda. Seega meie talvest tulenev võistluste paus oli hea võimalus kontaktide õppimine uuesti käsile võtta.
Tunnistada tuleb, et SK karjääri lõpetasime küll tõesti hetkel ära. SKd talle teha ei meeldinud ja seega SK platsil meid hetkel enam kohata ei saa. SK trenne, kas või kuulekuse mõttes, teeme me siiski endiselt edasi, aga võistlustele me hetkel enam ei kipu. Üleminek AVA klassi on minu arvates Skipperi puhul isegi väga tubli saavutus. Kuna aga öeldakse et ära iial ütle iial, siis võib olla tulevikus, me muudame meelt ja proovime veel mõned korrad SK võistlustel käppa. Hetkel aga teeme lihtsalt mängusliselt kõrvale tulekuid ja kõiki muid SK harjutusi. Tundub, et ka Gitta motiveerib teda rohkem trenne tegema, sest kui me teeme Gittaga kaugjuhtimist, on ka tema väga püüdlikult kõrval oma oskuseid näitamas :).
Ühesõnaga, ei ole Skippersit saanud ei "vanurit" ega "hüljatut". Teeme endiselt tõsist tööd edasi ja püüdleme aina paremuse poole. Lootus agilitis midagi saavutada veel endiselt püsib, sest motivatsioon on tal ju täitsa olemas. Seega vastu juba suve võib meid uuesti agility võistlustel jooksmas näha :).
